Everything is not possible

heii.
Tänast päeva võib küll klassifitseerida järjekordseks pilves päevaks.
Liigun oma kosmoses terve päev ja lõpuks kui olen
mingi siin reaalsuses . KO HU TAV.

Eniveiz ennem hakkasin mõtlema jälle, kuidas inimesed vinguvad enda elu üle, ning see suur kingitus mis neile antud on- nad ei oska lihtsalt seda lahti pakkida.
Kuulan hetkel robert miles'i-Childreni ja ma pole ennast varem nii ajast tagasi suutnud viia. VÕimas.

Mõtlesin ennast veel järjekordselt üle ka,mis tuleb nagu nii kahjuks. Tulin varem koju kuulasin mussi ja mõtlesin, et ühel hetkel võiks lihtsalt nagu jõhker vihm tulla ja mul võiks sellel hetkel olla nii suva endast ja lihtsalt olla vihmas, keegi ei saa aru su emotsioonidest ja sinu nägemusest . Olen seda tunnet saanud kogeda vist ainult 2 korda enda elus, kus lihtsalt ühel hetkel sajaks nagu kogu maailma vihm sulle kaela, peaks filmima seda hetke kunagi. Oleks vaja ühte ainsat hetke, kus ma saaksin midagi jõhkralt muuta enda elu juures, aga

Can't run fast enough
Can't hide I can't fly
I'm struggling with the limits of this ordinary life

niiet ainult mõista siis võtaks selle moto endale lähimateks päevadeks.
eks näis mis neist päevadest välja kukub, räägin siia ka siis mis mul
mõtetes ja mis ma endas muudan paremaks või hoopis halvemaks. Olen ennast
õnneks enda isiksust viimaste kuude jooksul ohtralt kujundanud. Laupäev
Tartusse ka õnneks niiet out of space ... lets hope .
First try ownib.