Ma esimest korda planeerisin oma elu ette aastate kaupa. Se on nii halb, et sellised unistused on, aga kõik on ikkagi minu enda teha. Ma tahan kolida kuhugi, et mul oleks nii raske, aga ma saaksin hakkama. Ma tahaks enne USAS ära käia, et teada saada, mis ma teen enda eluga. Mu elu on tegelikult nii väike sellekõrval, mis teistel on . Ma tahaks et sellele tuleks lõpp, aga seda lõppu ei tule. Ma tahan, et ma saaksin oma ühel toolil olla ja juua oma londoni tassist kõige mustemat kohvi ja vaadata päikese tõusu nii, et tervest toas ei oleks muud tooni kui valge, ja ma ise kaoksin sinna tooni sisse ära. Sellel hetkel peaks käima kõige täiuslikum laul, aga selle hetke laulu leidmiseks tuleks otsida seda aastaid, või samas ka mitte nii kaua, kõik lihtsalt sõltub hetke emotsioonist. Aga ma ei saaks seda teha nii, et on nüüd on see aeg, see peab kõik ise tulema minuni mitte mina selleni.
Sama, kui ma hakkasin täna vaatama vanu pilte ja ma mõtlesin, et kas ma kunagi kujutasin ette ka endale sellist elu. Mul ei oleks vaja mitte midagi muud, kui ainult neid täiuslikke hetki vist. Siis kui midagi ei oleks su südamel surumas seda, sest see hetk ja see tunne parandab kõik, mis su tunnetes ja hinges valesti on.
Mu unistustel ei ole vist mitte mingisuguseid piire, aga ma elangi enda unistustes, vähemalt nii on hea, kui reaalsuses seda ei ole. Unistades on kõik nii täiuslik. Kõik on kõige paremas valguses. Ma isegi tahaks kasvõi üksi olla. Sest siis ma ei saaks vigades süüdistada mitte kedagi, kui ennast. Ma saaksin muretseda ainult iseenda pärsast, aga need kellega ma tahaksin koos olla iga hommik, need inimesed peaksid mõistma mind ja mina neid, et oleks neid täiuslikke hetki rohkem.
" Kui miski mind elus hirmutab, on see kohustuseks saanud rutiin. Et teed oma tööd, millel ei paista lõppu tulevat ja kui ühel päeval lõpp tõesti paistma hakkab, on see vaat et hullemgi rutiinist endast. Niisiis sipleb inimene omaloodud võrgus, üks hääl ta peas käsib tormamise lõpetada ja teine ütleb, et torma edasi! Sest sel hetkel, kui sa seisma jääd, kukud ju ree pealt maha... Ja see viimane toob kaasa kui just mitte katkise kaelaluu siis elukvaliteedi muutuse igatahes " -- armastan seda lõiku.
Ma olen rahul oma praeguse rutiiniga. Ärkan mis kell ma tahan ja joon lihtsalt oma parimat espressomasina kohvi mis on nii võrratult maitsev, ilma piima ja suhkruta ja see kerge vaht mis on seal peal on nii maitsev. Väljas sajab kergelt vihma, toas on värske kohvi lõhn toas on vaikus aga samas ka nagukene muusikat oma vaikuses ja ma loen raamatut, mille autorit ma pidasin koguaeg imelikuks inimeseks, aga samas sõna imelik on nii vale siinkohal. Pigem ta lihtsalt ei meeldinud mulle oma käitumise ja olemuse pärast. Aga tema raamatut lugema hakates mõtlesin, et ma olen nii halb inimene. Juba selle pärast, et ma olen eelarvamustega. Aga mis mind segadusse ajab on see, et võibolla oli minul selle autori vastu koguaeg respekt ja ta meeldis mulle juba algusest peale aga lihtsalt teised inimesed mõjutasid mind kuidagi . Väga segadusse ajav.
MA tahan kakumäel olla. rannas , et oleks we won't go home today ja nii olekski.
See, kuidas ma olen uuel aastal on alles planeerimisel ja kujundamisel, sest ma tean, et midagi peab muutuma, see ei ole midagi sõprades vaid minus endas, milline ma peaksin olema ja ma tahan ise sellega üllatada ennast mitte kedagi teist. Ükskord tahtsin nutta, aga ma ei taha seda teha sellepärast, sest mu elu on nii kvaliteetne. Kui siis ainult purunenud unistustest klaasistuvad silmad ja kael läheb kangeks või hakkab kuidagi imelikult valutama. Teeme nii, et ma ei tee enam nii nagu ma olen koguaeg teinud. Aga nüüd ma lähen kakumäele, vaatan, kuidas janati juures on, ja kui seal ei ole hea siis lähen kakumäe randa raamatut lugema . Võtan muusikat ka kaasa , sest ma tahan tuule käes muusikat kuulata ja täna ei ole õnneks kõige palavam ilm ka. Ma armastan ennast.