BLOGGER TEMPLATES AND TWITTER BACKGROUNDS »

9.16.2009

This time I dont live twice


Ma tahaksin mõista, aga mitte oodata. Ma ei jõua igavesti jääda alluma tahtmistele. Ükskord olin metsas ja mõtlesin, et kui ma ei tulekski siit välja ja kes oleks esimene inimene, kes mu siit välja saaks. Miks on kaks parem kui üks, miks on neli parem kui kõik kolm. Miks ei ole enam kahte vaid on üks, miks ei ole nelja vaid on kolm, kaks ja üks? Ma tahaksin hoida ennast kõigest, mis ründab või haavab, võita enda väärikus. Ma tahaksin olla 10 aastane rikkumata ja muutusteta, ma tahaksin kõike mis tundub nii enesestmõistetav ja loogiline, lihtne ja siiras. Ma tahaksin oranžist tassist, mille peal on valged täpid tavalist vanilje jäätist süüa, ja selle üle õnnelik olla, ma tahaksin olla maal ja unustada kõik, kes või mis tekitab tundeid või ei tekita . Oleksin enesega kahekesi akna peal istudes ja õuna süües, ma oleksin õnnelik. Ma oleksin haigena voodis ja näeksin, kuidas päike aknast sisse paistaks ja läbi kardina mustreid tekitaks. Ma roniksin tekikoti sisse, ja päike pääseks mulle järele, ma seikleksin tekikoti sees, mul oleks lõbus, aga samas kurb, sest ma tean, et seda hetke ei tuleks kunagi enam. Seda ei saaks korrata. Kui korrata, siis ei oleks seda tunnet enam. Ma kardan kukkuda, kui ei ole kuskilt kukkuda. Ma kardan tõusta kellegi silmis, kuigi pole kuhugi tõusta. Ma tahaksin leida tasakaalu igal pool kus võimalik- kõik see hakkab piinama, kui kurb ja valus on igas momendis elada, aga kus siis ikka veel elada? kust saaks seda tunnet igaveseks, tunnet mil sa tõsiselt mõtled, et ma ei taha lahkuda sellest hetkest. Me kõik teame sellel kindlal hetkel seda, et see jääbki kogu eluks meelde. Aga miks ei võiks see kestma jääda, miks peab see meelde jääma. Igast päevast saaks teha nii, et ei peaks midagi meelde jääma, vaid kestab see, mis on kõik vaid üks suur õige hetk.
Ma armastan ennast, aga kardan .

On the floating, shapeless oceans
I did all my best to smile
til your singing eyes and fingers
drew me loving into your eyes.

And you sang "Sail to me, sail to me;
Let me enfold you."

Here I am, here I am waiting to hold you.
Did I dream you dreamed about me?
Were you here when I was full sail?

Now my foolish boat is leaning, broken love lost on your rocks.
For you sang, "Touch me not, touch me not, come back tomorrow."
Oh my heart, oh my heart shies from the sorrow.
I'm as puzzled as a newborn child.
I'm as riddled as the tide.
Should I stand amid the breakers?
Or shall I lie with death my bride?

Hear me sing: "Swim to me, swim to me, let me enfold you."
"Here I am. Here I am, waiting to hold you."

2 comments:

kristiina said...

mulle nii meeldis see. päriselt ka

You only live twice said...
This comment has been removed by a blog administrator.