recorded relationship

Kõik mu tunded on nagu üks suur küllastumata lahus. Ma ei oska kuidagi ennast väljendada mingites kindlates situatsioonides, mille kohta ma isegi ei oska näidet tuua. Ma tunnen, et mul on praegu kõik kuidagi hea ja kõik inimesed on mu ümber, aga samas ma tunnen, et miski on puudu ja ma tean, mis see miski on, aga ma ei taha endale seda lihtsalt teadvustada. Mind häirib inimeste eelarvamused ja valed emotsioonid, sest nad üritavad kuidagi paremini ennast kehtestada.
Vahepeal ma tunnen, et ma olen nii üksi. Ma tunnen, et ma oleksin millestki ilma jäänud või ilma jäetud. Ma igakord tunnen, et ainus mis mul on on mu muusika ja mu mõtted, aga need mõtted lähevad juba ka juba nende emotsioonide voolusega kaasa. Mulle ei meeldi võibolla ennast väljendada sellisena, nagu ma ennast tunnen. Ma ei taha püüda sellega tähelepanu ja et kõik arvaksid, et on ainult mina ja mitte keegi teine. Ma tahan et oleks piisavalt hoolivust. See oleks kõige parim kingitus, kui keegi helistaks ja küsiks, et kuidas sul läheb või on sul hea olla. Tunnen, et tihtipeale ei kuula keegi, mis mul on öelda või mida ma tunnen, kuidas mul on olla.
Ma tahtsin selle postituse kellegile pühendada, aga ma ei tea, ma ei taha tekitada mittemingisuguseid suhte lõhenemisi. Kõik läheb nii, nagu minema peab ning see nii ka jääb. Eks ma siis hõljun inimeste nähtavuses. Lähen ja tulen, sest see ei oma ju erilist tähtsust, et igahetk ma või tulla viimast korda ja minna viimast korda.

Mis inspireerib kirjutama ? Mis innustab seda tegema nii hingestatult, et lugejad ahastuses oleks? Mis inspireerib ajakirjanikke? Asi ju ometi ei saa olla ainult palgas.. mingi mõjuv põhjus mis tekitavad neile erutatud tunde, et keegi loeb minu enda oma kirjutatud veergu? Mis mõjutas või inspireeris näiteks Dean Koontzi kirjutama oma tapvalt põnevaid raamatuid? Mis inspireeris Tammsaaret või näiteks mis innustas Juhan Liivi kirjutama oma sügavaimaid luuletusi? Millegi pärast arvan, et Liiv kirjutas oma luuletused hetke emotsioonidest, aga teiste kirjanike puhul jään ma kahevahele. Raske oleks tegelikult raamatut kirjutada mingist hetkelisest tundest. Kuidas saab üks kindel tunne jääda nii kauaks meelde, et me saaks sellest raamatu kirjutada? Ajakirjanikel on õnneks kergem, sest nemad ei pea oma mõtteid niipalju jagama, kui nad kirjutavad midagi, mis ei sisalda nende tundeid.
Tahaks teada iga kirjaniku või ajakirjaniku kohta, mis emotsioonid neid valdasid sellel hetkel, kui nad oma teost kirjutasid. Tean, et mind inspireerib igat asja tegema mingid kindlad muusika teosed. Üks ja sama lugu ei tohi kunagi korduda, sest tunnen alati selle ära ja mõtted liiguvad täiesti mujale. Eks muusika inspireerib paljusi inimesi, sest muusikast saab kuidagi kinni haarata.. kuskilt kindlast otsast, et sellega lennata kaasa, mis tekitabki meil fantaasiarikkamad mõtted.

Lubadus

Ebamugavalt ilusad lubadused on kõige häirivamad asjad üldse siin elus. Midagi vastikult head, kuid sealjuures murduvad tunded ja kaovad emotsioonid. Vastik on tunda ennast anudes kellegi ees, paludes endale paremat tulevikku, unustamas minevikku, kuid esimene inimene, kelle ees me peaksime põlvili paluma, oleme me ise. Tehes ühe suure sammu, puhkame me liiga kaua, kuigi võiksime minna kiiremini ja kergemini edasi seda maastikku, mille kontrast on liialt kirju, kuid sealjuures võimas ja tapvalt põnev. Lubada ja midagi murda ei saa jätta saatuse ja lootuse rüppe ja aeg pole siinkohal mitte mingisugune määrus, aeg saab lihtsalt otsa, üks elu saab otsa, aga mina olen see, kes ma olin eile ja ma leian, et ma olen lihtsalt arg ning mõtlemiselt veel veidi hall. Ilmselt tulenevad kõik mu mõtted, mis mind õhtuti piinavad kõikidest murtud lubadustest ja lootustest ja ma lihtsalt ootan vaikust oma kõrvus, oma mõtteis, et ma saaksin jõuda selgusele, kuidas mina ja teised omavahel ühtime.
Tõmbun tagasi ja tõstan käed,tõstan käed ja tõmban jõudu teistest,teistest ja nende mõtetest, kartes, et minuomad saavad varsti otsa.

Süü

Puudub absoluutselt mingisugunegi motivatsioon elu nautimiseks. Ei leia midagi positiivset hetke seisundis ja mingisugusest elu nautimisest jääb asi küll väga kaugele. Ettearvatavus on viimasel ajal suur negatiivne tegur minupuhul ja muidugi mitte midagi väga loomulikku mulle. Tahaks osata palju rohkem, kui ma praegu oskan. Võiks olla mingi mõte, mingi tahtmine, et oleks kindel siht. Kõik on üks suur kadu ja vastik, sügav sügisene masendus on peal. Üks positiivne asi on see, et laupäeval jõudis sügis mulle südamesse. Istusin vanalinnas pargis, mina oma üpriski sünge musta vihmavarjuga, sõbrad nautimas magusat veini, et saaks natukenegi paremaks olemise muuta, maas olid mõnusalt enda rohekat värvi kaotanud puulehed ja need tänavalaternad, mis on filmides vägagi klišeelikud, mõjutasid mu arvamust sügisesse. Need tänava laternad tuletavad mingisuguseid mälestusi mulle kaugest lapsepõlvest, kui ma olin ühes Võru pargis, kus olid samasugused laternad, ma nosisin sõõrikut tuhksuhkruga ja muru oli rohelisem, tänavalaterna tuled kollasemad. Elu kergem, motivatsioonid puudusid, sihti polnud, kergem oli hingata, kopsud olid veel roosad. Põsed ka.