Lubadus

Ebamugavalt ilusad lubadused on kõige häirivamad asjad üldse siin elus. Midagi vastikult head, kuid sealjuures murduvad tunded ja kaovad emotsioonid. Vastik on tunda ennast anudes kellegi ees, paludes endale paremat tulevikku, unustamas minevikku, kuid esimene inimene, kelle ees me peaksime põlvili paluma, oleme me ise. Tehes ühe suure sammu, puhkame me liiga kaua, kuigi võiksime minna kiiremini ja kergemini edasi seda maastikku, mille kontrast on liialt kirju, kuid sealjuures võimas ja tapvalt põnev. Lubada ja midagi murda ei saa jätta saatuse ja lootuse rüppe ja aeg pole siinkohal mitte mingisugune määrus, aeg saab lihtsalt otsa, üks elu saab otsa, aga mina olen see, kes ma olin eile ja ma leian, et ma olen lihtsalt arg ning mõtlemiselt veel veidi hall. Ilmselt tulenevad kõik mu mõtted, mis mind õhtuti piinavad kõikidest murtud lubadustest ja lootustest ja ma lihtsalt ootan vaikust oma kõrvus, oma mõtteis, et ma saaksin jõuda selgusele, kuidas mina ja teised omavahel ühtime.
Tõmbun tagasi ja tõstan käed,tõstan käed ja tõmban jõudu teistest,teistest ja nende mõtetest, kartes, et minuomad saavad varsti otsa.