Süü

Puudub absoluutselt mingisugunegi motivatsioon elu nautimiseks. Ei leia midagi positiivset hetke seisundis ja mingisugusest elu nautimisest jääb asi küll väga kaugele. Ettearvatavus on viimasel ajal suur negatiivne tegur minupuhul ja muidugi mitte midagi väga loomulikku mulle. Tahaks osata palju rohkem, kui ma praegu oskan. Võiks olla mingi mõte, mingi tahtmine, et oleks kindel siht. Kõik on üks suur kadu ja vastik, sügav sügisene masendus on peal. Üks positiivne asi on see, et laupäeval jõudis sügis mulle südamesse. Istusin vanalinnas pargis, mina oma üpriski sünge musta vihmavarjuga, sõbrad nautimas magusat veini, et saaks natukenegi paremaks olemise muuta, maas olid mõnusalt enda rohekat värvi kaotanud puulehed ja need tänavalaternad, mis on filmides vägagi klišeelikud, mõjutasid mu arvamust sügisesse. Need tänava laternad tuletavad mingisuguseid mälestusi mulle kaugest lapsepõlvest, kui ma olin ühes Võru pargis, kus olid samasugused laternad, ma nosisin sõõrikut tuhksuhkruga ja muru oli rohelisem, tänavalaterna tuled kollasemad. Elu kergem, motivatsioonid puudusid, sihti polnud, kergem oli hingata, kopsud olid veel roosad. Põsed ka.