recorded relationship

Kõik mu tunded on nagu üks suur küllastumata lahus. Ma ei oska kuidagi ennast väljendada mingites kindlates situatsioonides, mille kohta ma isegi ei oska näidet tuua. Ma tunnen, et mul on praegu kõik kuidagi hea ja kõik inimesed on mu ümber, aga samas ma tunnen, et miski on puudu ja ma tean, mis see miski on, aga ma ei taha endale seda lihtsalt teadvustada. Mind häirib inimeste eelarvamused ja valed emotsioonid, sest nad üritavad kuidagi paremini ennast kehtestada.
Vahepeal ma tunnen, et ma olen nii üksi. Ma tunnen, et ma oleksin millestki ilma jäänud või ilma jäetud. Ma igakord tunnen, et ainus mis mul on on mu muusika ja mu mõtted, aga need mõtted lähevad juba ka juba nende emotsioonide voolusega kaasa. Mulle ei meeldi võibolla ennast väljendada sellisena, nagu ma ennast tunnen. Ma ei taha püüda sellega tähelepanu ja et kõik arvaksid, et on ainult mina ja mitte keegi teine. Ma tahan et oleks piisavalt hoolivust. See oleks kõige parim kingitus, kui keegi helistaks ja küsiks, et kuidas sul läheb või on sul hea olla. Tunnen, et tihtipeale ei kuula keegi, mis mul on öelda või mida ma tunnen, kuidas mul on olla.
Ma tahtsin selle postituse kellegile pühendada, aga ma ei tea, ma ei taha tekitada mittemingisuguseid suhte lõhenemisi. Kõik läheb nii, nagu minema peab ning see nii ka jääb. Eks ma siis hõljun inimeste nähtavuses. Lähen ja tulen, sest see ei oma ju erilist tähtsust, et igahetk ma või tulla viimast korda ja minna viimast korda.