Vari liigub meist kiiremini. Jah, see on põnev, aga see lükkab kogu meie elurütmi keeruliseks. Miks on öö elu ja päev surm? Öö suudab ennast lihtsalt oma iluga rohkem kehtestada. Ma olen nii väsinud, kurb või ühesõnaga trööstitud. Kergelt tunnen, et ma lähen vaimselt haigeks inimeseks, sest selleks on kõik vajalikud sümptomid olemas. Ma lihtsalt teen suvalisi valikuid, kuulan sümfoonia orkestreid ja mõtlen, kui rumalad ja enesekesksed on mõned, mõned vanad ja mõned uued inimesed. Me üritame teha midagi teistele inimestele head, üritame neile midagi selgeks teha, seda kõige kaugsemal viisil, kuid siiski on see kergelt, aga nad ei saa sellest aru. See on arusaamatus minujaoks. Nad ei taha aru saada, mida me neile öelda tahame? või on asi selles, et me tegelikult ei tahagi neile seda öelda, me tahame on see, et nad saaksid ise kõigest aru, kõigest, mida nemad on teistele inimestele teinud ja mida nad on teisi inimesi tundma pannud.
Ma olen hea. Ma sisestan seda igakord endale, sest sõna hea on nii laiahaardeline. Mis on veel hea. PÖFFil on seeaasta oma 3 head filmi kindlasti. Aga mis minus head on? Ma arvan, et minus on vähe halba, aga üks halb külg on mida ma parandada ei saa ja see on see, et ma annan inimestele liiga kergelt andeks. Ma tean, et ma peaksin võtma kõike rahulikult ja enesest mõistetavalt, aga ma ei viitsi koguaeg olla inimestega koos, kes mind ümbritsevad. Ma ei viitsi nendele inimestele isegi näkku vaadata, sest iga inimene tüütab lõpuks ära, oma iseloomu joontega siis muidugi. Aga lihtsalt asi on selles, et mõnel on neid häirivaid omadusi rohkem, kui teistel. Selles ongi probleem, et me ei peaks isegi pikemat aega mõnda inimest nägema, aga kui me neid näeme on ikka tunne, et nagu kes ma olin enne, et ma seda kõike talusin, kas ta siis ei rikkunud mu tuju või ei rikkunud mu olemist? Keeruline on mõelda sellistele asjadele, eriti siis, kui ma ise ka ei tea, kellele ma konkreetselt mõtlen. Ma ei taha ka teada, sest asjad ja mõtted tulevadki iseenesest. Nad tulevad nagu muusikaga improviseerides. Nagu kitarril või klaveril, sõrmed tegelikult liiguvad ise automaatselt kõige sobivamatel hetkedel kõige sobivamatele nootidele. Nii tulevad ka mõtted, kõige sobivamatel hetkedel.
see tuli nüüd küll ennast tutvustav

Armastus

Tahaksin siia blogisse panna nii palju armastust ja tunnet. Viimastel nädalatel on piinanud mind mõtted, miks juhtub asju, mida me ei ole ära teeninud. Seda siis nii halvas kui ka heas mõttes. Kes meid karistab, kes kiidab, kui ei ole vaja kiita ega karistada?
Ma arvan, et armastus on üks suur kiitus, mille me oleme saanud mingisugusest energiast. Armastus on siiski inimeste leiutis. Kui on armastus, ei ole mitte mingisuguseid takistusi. Ainus, mis meid takistab, oleme me ise. Aeg on nii kiire. Rääkimist on liiga vähe. Tajumist on liiga vähe. Mõistmist pole.
Iga kord, kui tunnen end nii vabalt, kui puuduvad kõik probleemid tean, et miski on ikkagi lõhestab mu hinge. On alati mingid põhjused, mis ei kao kunagi. Me ei tea kunagi, mida keegi läbi elab. Kui koorem liiga suur on kukume me tagasi. Täiesti algusesse, kust me alustame.
Ükskõik, millises seisundis me ka ei oleks paistab päike, sajab vihma, lund. Viimane probleem mis olla saaks on see, kui me ei saa sellega füüsilises kontaktis olla. Tahtmine olgu nii suur kui tahes.
Magama minnes mõtlen, et elu on ilus, aga tean, et ärgates on alati kõik need hinges kiikuvad liblikad, mis keelavad võrdsustada elu perfektsusega. Ma ei taha rikkuda inimeste elu, ma ei taha muuta enda oma paremaks. Ma tahan anda endast parima.
Tea mind, armasta mind, enda silmades.
Ja sa laulsid, triivi siia, lase ma lasen vabaks, siin ma olen, siin ma olen, ootamas sind vabastada. Ma olen nagu sündinud laps, ma olen nagu probleemne aeg, kas peaksin ma seisma? või peaksin ma valetama oma surmaga silmitsi seistes? ma ujun veel kunagi teie poole, läbi selle sinise vee, mis on telepaatia paralleelmaailma vahel olnud.