Armastus

Tahaksin siia blogisse panna nii palju armastust ja tunnet. Viimastel nädalatel on piinanud mind mõtted, miks juhtub asju, mida me ei ole ära teeninud. Seda siis nii halvas kui ka heas mõttes. Kes meid karistab, kes kiidab, kui ei ole vaja kiita ega karistada?
Ma arvan, et armastus on üks suur kiitus, mille me oleme saanud mingisugusest energiast. Armastus on siiski inimeste leiutis. Kui on armastus, ei ole mitte mingisuguseid takistusi. Ainus, mis meid takistab, oleme me ise. Aeg on nii kiire. Rääkimist on liiga vähe. Tajumist on liiga vähe. Mõistmist pole.
Iga kord, kui tunnen end nii vabalt, kui puuduvad kõik probleemid tean, et miski on ikkagi lõhestab mu hinge. On alati mingid põhjused, mis ei kao kunagi. Me ei tea kunagi, mida keegi läbi elab. Kui koorem liiga suur on kukume me tagasi. Täiesti algusesse, kust me alustame.
Ükskõik, millises seisundis me ka ei oleks paistab päike, sajab vihma, lund. Viimane probleem mis olla saaks on see, kui me ei saa sellega füüsilises kontaktis olla. Tahtmine olgu nii suur kui tahes.
Magama minnes mõtlen, et elu on ilus, aga tean, et ärgates on alati kõik need hinges kiikuvad liblikad, mis keelavad võrdsustada elu perfektsusega. Ma ei taha rikkuda inimeste elu, ma ei taha muuta enda oma paremaks. Ma tahan anda endast parima.
Tea mind, armasta mind, enda silmades.
Ja sa laulsid, triivi siia, lase ma lasen vabaks, siin ma olen, siin ma olen, ootamas sind vabastada. Ma olen nagu sündinud laps, ma olen nagu probleemne aeg, kas peaksin ma seisma? või peaksin ma valetama oma surmaga silmitsi seistes? ma ujun veel kunagi teie poole, läbi selle sinise vee, mis on telepaatia paralleelmaailma vahel olnud.