Vari liigub meist kiiremini. Jah, see on põnev, aga see lükkab kogu meie elurütmi keeruliseks. Miks on öö elu ja päev surm? Öö suudab ennast lihtsalt oma iluga rohkem kehtestada. Ma olen nii väsinud, kurb või ühesõnaga trööstitud. Kergelt tunnen, et ma lähen vaimselt haigeks inimeseks, sest selleks on kõik vajalikud sümptomid olemas. Ma lihtsalt teen suvalisi valikuid, kuulan sümfoonia orkestreid ja mõtlen, kui rumalad ja enesekesksed on mõned, mõned vanad ja mõned uued inimesed. Me üritame teha midagi teistele inimestele head, üritame neile midagi selgeks teha, seda kõige kaugsemal viisil, kuid siiski on see kergelt, aga nad ei saa sellest aru. See on arusaamatus minujaoks. Nad ei taha aru saada, mida me neile öelda tahame? või on asi selles, et me tegelikult ei tahagi neile seda öelda, me tahame on see, et nad saaksid ise kõigest aru, kõigest, mida nemad on teistele inimestele teinud ja mida nad on teisi inimesi tundma pannud.
Ma olen hea. Ma sisestan seda igakord endale, sest sõna hea on nii laiahaardeline. Mis on veel hea. PÖFFil on seeaasta oma 3 head filmi kindlasti. Aga mis minus head on? Ma arvan, et minus on vähe halba, aga üks halb külg on mida ma parandada ei saa ja see on see, et ma annan inimestele liiga kergelt andeks. Ma tean, et ma peaksin võtma kõike rahulikult ja enesest mõistetavalt, aga ma ei viitsi koguaeg olla inimestega koos, kes mind ümbritsevad. Ma ei viitsi nendele inimestele isegi näkku vaadata, sest iga inimene tüütab lõpuks ära, oma iseloomu joontega siis muidugi. Aga lihtsalt asi on selles, et mõnel on neid häirivaid omadusi rohkem, kui teistel. Selles ongi probleem, et me ei peaks isegi pikemat aega mõnda inimest nägema, aga kui me neid näeme on ikka tunne, et nagu kes ma olin enne, et ma seda kõike talusin, kas ta siis ei rikkunud mu tuju või ei rikkunud mu olemist? Keeruline on mõelda sellistele asjadele, eriti siis, kui ma ise ka ei tea, kellele ma konkreetselt mõtlen. Ma ei taha ka teada, sest asjad ja mõtted tulevadki iseenesest. Nad tulevad nagu muusikaga improviseerides. Nagu kitarril või klaveril, sõrmed tegelikult liiguvad ise automaatselt kõige sobivamatel hetkedel kõige sobivamatele nootidele. Nii tulevad ka mõtted, kõige sobivamatel hetkedel.
see tuli nüüd küll ennast tutvustav