See vandumist väärt sündmus, kui midagi juhtub või midagi läheb katki, muudab tuju nii ennast välja ajavaks. Siis, kui mu ema ükskpäev ühe vägagi sentimentaalse väärtusega tassi katki tegi mõtlesin, et mis olenguid, hommikuid, hetki ja momente on selle sama tassiga olnud, kaasnenud ja ühel hetkel saab lihtsalt kõik ära kustutada ja kaotada. See on tegelikult sama ka inimestega aga see saab juhtuda pikemas perspektiivis või erandjuhtudel ka muud moodi. Haiglane tegelikult, see moment, kus me saame sellest aru, et miski lihtsalt ei eksisteeri, miski mis on meile olnud tähtis aegu, hetki mil me oleme nautinud oma faking rasket elu mis nõuab meilt tegelikult nii vähe. Kuid minu ja ka paljude teiste generatsioon on lihtsalt kujunenud välja nii, et me peame olema paremad ja intelligentsemad, kui eelmine ja avatumad, kui järgmine generatsioon. Leppima lihtsalt nende kaotuste, võitude ja katkiste tassidega.
Ma tunnen end kui saabastega kass. Mitte just nende jalatsite pärast, mis mul on vaid just selliste isiksuste omaduste pärast. Selline kohati siiras ja ustav, truu oleks vist kõige õiglasem sõna AGA samas ka võitlushimuline ja õiglust korrale kutsuv. Ebaausus on kõige ebamäärasem asi siin ilmas üldse aga see siiski võimutseb ülekaaluliselt kõikjal. Andekad inimesed lasevad end trampida teiste jalge all, sest nad on nii kuradi arad ja tahtejõuetud. Mõistagi, meil ei teki siin paljudele väikseks jäävas ilmas mitte mingisugust võimalust kuhugi poole pürgida, kui kõigega kaasneb ainult petmine, ärakasutamine ja vastikus, haiget tegemine ja kibestus.

MA SOOVIN RAHULIKKU, ILUSAT JA MÄLESTUSTEROHKET JÕULE JA AASTAVAHETUST ENDA KÕIGE AUSAMATELE, USTAVAMATELE JA PARIMATELE SÕPRADELE. jõulud on rahulikkuse, sõpruse ja armastuse, muutumiste ja unistuste aeg, katsuge olla ja peace.

olley

Rumalus

leidsin sahtlist täna.


"Üks elu piinu ja kadusid on siis seegi — meie sõbrad ei suuda oma lugusid lõpetada." Woolf.

Nii mõtlematult tuleb mulle selline kipitav hubane olek. Kipitav just selles mõttes, et midagi häirib mind. Keegi ja miski ei loksu perfektse elurütmiga paika. Ei ole neid melanhoolselt ilusaid sõnu. Tegemist on üle pika aja mitte täiusliku momendiga vaid keerulise situatsiooniga mis võtab lihtsalt olemise vägagi jahedaks ja kalgiks.
Kurb on minna öösel kööki, vaadatan neid akna laua peal olevaid kaunistuseks pandud säravaid küünlaid,mis iga aasta on samasugused, aga kõik muu on muutunud nii kontrastiliselt muutnud mu arvamusi kõikide kohta. Karakterid on täielikult vahetunud ning nagu kellegi osa või tegelaskuju on nagu täielikult vahetanud pooled.
Aga sina, sa oled ilus, kas tead? Ilus. Sa ei tea, kes sa oled ja mida tegema pead. Aga tea, et need, kes tahaksid, et sa oleksind mingisugune, teavad sinu tegelikkusest kõige rohkem. Räägi minuga rääkimata sõnu, ma tahan olla sinujaoks seal, kui sa seda ei riku.

Kas me saamee aru, kui me oleme enda jaoks kõige väärtuslikumas kohas? Sellel hetkel me vaatame ainult ühte kohta, samas me ei näe mitte midagi ja vot see on 1. kord, kui me senine elu käib silme eest läbi. Otsige, kui leiate siis mõistate mind i hope.

Kuidas ma ära surin?

Sellessuhtes, et mingi haige vaikuse gamma ja tühi tunne. Arvake ära, kas polnud meeldiv seda kuulda? See ongi see, kuidas ma tahan ära surra. Pool minutit on vaikus, siis hakkab üli hea klaverimuss, mis tõmbab kõikidel külmavärinad ja lihtsalt, et pärast surma inimesed mõistaksid. Lihtsalt mõistaksid.

PS. ei läinud enekat tegema. J.