Nii mõtlematult tuleb mulle selline kipitav hubane olek. Kipitav just selles mõttes, et midagi häirib mind. Keegi ja miski ei loksu perfektse elurütmiga paika. Ei ole neid melanhoolselt ilusaid sõnu. Tegemist on üle pika aja mitte täiusliku momendiga vaid keerulise situatsiooniga mis võtab lihtsalt olemise vägagi jahedaks ja kalgiks.
Kurb on minna öösel kööki, vaadatan neid akna laua peal olevaid kaunistuseks pandud säravaid küünlaid,mis iga aasta on samasugused, aga kõik muu on muutunud nii kontrastiliselt muutnud mu arvamusi kõikide kohta. Karakterid on täielikult vahetunud ning nagu kellegi osa või tegelaskuju on nagu täielikult vahetanud pooled.
Aga sina, sa oled ilus, kas tead? Ilus. Sa ei tea, kes sa oled ja mida tegema pead. Aga tea, et need, kes tahaksid, et sa oleksind mingisugune, teavad sinu tegelikkusest kõige rohkem. Räägi minuga rääkimata sõnu, ma tahan olla sinujaoks seal, kui sa seda ei riku.