Kui vaid silmad saaksid filmida kõiki ise idülliliseks tegevaid hetki. Võibolla kui me puhastame selle saastatud ruumi oma mõistusest ongi meie es se ukseava.
Ma ei kujuta ettegi, millal see juhtuma peaks, kuidas see juhtuma saab.

Im here, and im living on my two feet like I wanted to, that was my dream.
but the change is, that I dont need anyone´s sympathy

Keerutades pilvede vahel jõudsin siis jälle kuulata sõprade naermist ja diskuteerimist, kriitikat ja empaatiat. Oli vast aega tegeleda ka enda jälgimisega kuskilt kaugemast kasti nurgakesest, üritades esitada erinevates oludes olevaid karaktereid. Mis kõike me kunagi ikka öelnud, see on kõik see kõige parem. Need parimad asjad,jutustused ja hetked jäävad kunagi kuhugi kaante vahele.Kuhugi kõige rõvedamate ja kulunud kaante vahele. Kõik need parimad repliigid ja need debiilsed aga kõige ilusaimad näod. Need kaaned on selle kõrval lausa praht, neid avades tehakse ajalugu. Seda lahates lahatakse tundeid, mälestusi, kõiki neid noote, neid kõrgeid vererõhku ja seda spetsiaalsust. Spetsiaalne on see sisu, mida meist lahatakse. Spetsiaalne ajalugu on selle nimi.
30 aastasena kuulan juba uusi teooriaid ja tüdinen kiiremini. Üritan kindlasti leida kõike seda väärtuslikku, mis oli kunagi olemas. Elan oma üksikut elu, lähen jõulude ajal kodu uksest õhtul välja, nutan verd ja vaatan tähti. Sest kindlasti on tähed just siis täpselt sama sugused, nagu need on olnud kõik need jõulu õhtud trepi peal vaadates. Läbi härmatunud akna vaatan neid kaugeid küla tulesid. Aknal on just see kindel spetsiifiline lõhn, mis ei ole meeldiv, aga siiski nostalgiline. 30 aastasena vaatan kõige hallimat ilma, kuidas sinililled kasvavad just täpselt sama moodi, nagu nad kasvasid kunagi, nad kasvavad ikka sireli all. Põleva puidu lõhn on, külm päike paistab. Kevad on just see kõige kurvem aeg. Kõige depressiivsem, sest kõik on niivõrd ilus olnud kõik need aastad. Kevadel on just see kõige parem maitse kurgi võileiva ja kollase tee kombinatsioonil.30 aastasena tean, et ma sõidan maal rattaga, päike paistab läbi puude ja päike paistab iga vilja pea peale, tehes selle kõige kuldsemaks. Kuldsemaks ja seda terve põllu, see vaatepilt on lihtsalt kõige ilusam. Selline maa lõhnaga tuul on juustes. Jalad valutavad juba palja jalu rattaga sõitmisest. Õhtuti vaatan punast taevast, mis nagu lõikaks mind, aga mitte valusalt. See lõikab niivõrd ilusasti naeratuse mu näole. Ta tõstab mind jalgupidi õunu sööma. Kõik maailma inimesed peaksid veetma selle päikesega õhtul minuga õunu ja marju süües. 30 aastasena ma tõttan külma päikesega õhtuti välja, paljajalu kruusa teele. Kõik need kivid teevad haiget ja ma varastan üle naabri aia ploome. Ise muhisedes enda üle ja olles rõõmus. Käin ära ka ühe kindla toominga juures. Naljatades mõtlen, kuidas üks puu saab ikka nii palju tähendada, aga vot noh see kõik seal on juhtunud. Üks kaks kolm neli viis kuus seitse. Või palju meid oligi. Alles on jäänud ainult üks hoolija, üks, kes selle kõige üle mõtleb ja üks, kes mõtleb, et seda ei saa mitte kunagi enam juhtuda. Kõik, vot see kõik ongi ilus. Ilus aga kurb. Kunagi mõtlesin, et sellist kombinatsiooni ei ole olemas. Kae nalja, on küll, lausa kurat võtaks . Seda ei saa lihtsalt enam sõnadesse panna, seda kõike.

ransom notes keep falling out your mouth
mid-sweet talk, newspaper word cut outs
speak no feeling no I don't believe you
you don't care a bit,
you don't care a bit

Mis asi see on, mis alateadvuses ütleb meile, kui miski ei õnnestu? Mille poole me tegelikult pürgime? Naljakas isegi, et olen seadnud endale ühe nii suure ja võimsa põhimõtte saada ajakirjanikuks, et kellegile korda minna. Ma tean, et ma ei anna kunagi alla sellel teemal. See ei oleks muidu väärinud seda unistamist. Pikka aega unistamist ja lootmist, et ma lõpetan londonis ülikooli ning töötan puhtalt enda emotsioonide ja teadmistega.
Aga see ei ole ainult ju see. Mul on juba praegu elu. Ma arvan, et mina oskan edasi liikuda, aga ma ei oska edasi liikuda, kui teised seda teha ei oska. Ma ei suuda ja ei oska kannatada teiste pärast. Muidugi ka mul on olnud unistused, aga Aga. Ma ei oskagi kirjeldada, kõikidel meil on erinevad unistused ja samas ka samad. Kõige raskem ongi neid lihtsalt kokku panna nii, et elu oleks ilus ja unistused täidetud kõikide jaoks. AGA ma tean, et see ei ole võimatu. Miski ei ole võimatu, kui me leiame iseenda ja kõik teised koos mälestustega endast.

past is the stupidity

Kõik inimesed mu ümber peavad õnnelikud olema. Niimoodi ütles kunagi mulle üks vanem inimene, kui ma alles laps olin. Ma olen sellest alles nüüd aru saanud. Kõik inimesed meie ümber on õnnelikud ja me oleme ise ka õnnelikud. Me teeme oma õnnelikkusega ka teised õnnelikuks. See oleks nagu mingi vägagi lihtne keemiline reaktsioon, mille tulemus on lihtne, siiras ja ilus. Tegelt kõik nüansid teevad selle kevade ilusaks ma arvan. Kui mu ümber on positiivsus ja inimesed, keda on hea kuulata. Soulmate ja kõik mis on selle lähedal. Kõik saab korda, ma tean seda. Millalgi ikka, ära tuleb kannatada.

Muide, huvitav on jälgida oma tujusi ja nende vaheldumist siin postitustes.

Ilusat ilma,

uuelt, kevadeliselt lehelt alustanud Oliver.

Mu emotsioon on hetkel täielikult kirjeldamatu. Igas olukorras tunnen end kuidagi kohatult. Kõik inimesed, kes mu ümber on on kuidagi kohatud. Naljakas jah, millel ei olegi nagu kohta. Tegelikult ma tunnen, ma tunnen end mõjutatult. Just nimelt kõigest, mis siin maailmas mind ümbritseb. See ekspressiivsus ja just nimelt kohatus. Vajaks nagu mingisugust lubatud pausi. Mingisugust suuremat vabadust. Et saaks rohkem mäletada ja unistada. Tundub küll, nagu oleks mul mingi unistamise ajast puudujääk, aga siiski ma ju tean, tean, et ma jään alati selleks väikeseks poisiks, kellel on suured unistused. Lootustes elan, just nimelt sellistes lootustes, et kunagi juhtub midagi. Ekslevalt tegutsen igas suunas, et kuskilt kinni haarata, kuid see kohatus teeb lihtsalt selle niivõrd raskeks. Nagu ei tunneks ma end mugavalt. Ma ei taha mitte midagi praegu.

Füüsiliselt olen nii väsinud. Oleks üks tegudevaba päev, teeks ära kõik need tegemata teod.
Tekitan ise endale neid katsumusi, et vastupidavamaks muutuda.

Peaaegu oleks sellest kõigest ilma jäänud

Viimasel ajal olen saanud nii palju kinnitust täiuslikkuse kujunemisele. Ma olen üpriski veendunud, et meie elu saame me ise täiuslikuks mõelda ja mõtteid ka siis tegude taha rakendada. Kõige paremuse poole mõeldes mõjutab meid nii positiivselt, et kaob aeg lihtsalt mõelda millegile negatiivsele. Võibolla kõik need halvad ja vead on lihtsalt ette määratud, et saaks midagi hiljem veel paremini välja kujuneda. Peab lihtsalt oskama enda elu mõelda välja nii, et jätta kõrvale kõik keerulised suhted, mis meid kuidagigi mõjutada saab. Mina näiteks kasutan seda nippi, et ma usaldan inimesi kindlal skaalal mis mulle endale kahjuks ei saa hiljem tulla, et kellegil ei oleks võimalus mind reeta.
Mu ümber on nii palju ilusaid ja terviklikke inimesi. Ma kuidagi tajun seda positiivsust neilt. Kõik kes teavad meid läbinisti teavad, mis teevad meil tuju heaks ja mis mõjub meile täiuslikult. Mul on nii õnnelik elu, sest ma mõtlen nii ja vot ongi. Mu ümber on inimesi, kes on lihtsalt nii usaldusväärsed, ning mul on üpriski suva, kas see maksab mulle kunagi kätte või mitte. Selline usaldamine on lihtsalt väärt neid praeguseid aegu, olgugi mis tulevikus võib ette juhtuda. Tulevik pole ette määratud, või kui siis on, siis olevikku saame me siiski alati muuta. Meil kõigil on vaja lihtsalt enda ellu spontaalsust, positiivsust ja armastust. Ilusaid, tarku, hoolivaid inimesi meie ümber. Nii tulebki see edu ja seda oma kõige laiemas mõistes.

Telling secrets

Ma olen lakkamatult väsinud ja nagu ma oleks tahtnud mingisugust vihjet, et keegi oleks mulle öelnud, et läheb raskeks. Võibolla pole ma enda prioriteedid täielikult paika pannud, aga seda tehes arvestan ma kindlasti enda paegust isiklikku elu, kindlasti mitte varasemat. Ning kui tekib mingi süüdistamine või uute probleemide leidmine, siis pole see lihtsalt enam minu õlul kanda. Minu aeg on oodatud lihtsalt, vähemalt ma arvan nii. Ma oleks lootnud, et keerulistel perioodidel on mul, kelle õlule toetuda, kuid nagu ühed laulusõnad ütlevad, et raskel ajal pole just seda, keda vaja. Eks ma edaspidi teen enda asja, mis mulle lihtsalt kasuks tuleb ja mis mu vajadusi rahuldab. Seda praegused elusuunad kindlasti ei tee.
Ma arvan, et kui ma koliksin praegu üksi ära, jääksid mulle siia ainult mälestused, võibolla ka natuke igatsust, aga praegu oleks just see õige aeg. Mul ei oleks millestki puudust ma arvan. Ma tean, et veel on kõik uksed mu ees valla ja ma lihtsalt ei ole valmis selleks, et mõni uks sulguks.

Maailmas on nii palju erinevaid inimesi ja see teeb mind nii rõõmsaks. Tegelt kurvaks teeb see, et inimesed on pimedad. Tobe on see, kui inimesed ei julge väljendada end reaalsuses. Kui sa ei sa ei suuda kehtestada end päris elus siis see tähendab, et sa ei oska end absoluutselt maksma panna, mis on väga hale. Ning need obvious vihjed igal pool mööda interneti avarusi, mida ma aegajalt loen on ka suht tobe.Tegelikkus on palju ilusam, ning siinkohal muudab meele kurvaks küll see, et arvutid ja tehnika meie eraellu tunginud on. Kellegile otsa vaadata ja tema emotsioone jälgida on nii ilus tegelikult, miks meile muidu need näod anti, ikka selleks, et neile sõnu rääkida ja neilt sõnu kuulata.
Viimasel ajal tunnen end nii vabalt. Võibolla sellepärast, et ma kuulan nii head muusikat ja üle pika aja olen end käsile võtnud, teen ise kaa muusikat ning käin trennis, õpin kooliasju ja kõik oleks just kui ilus. Tegelt ongi, kui mitte millegisse liialt ei süvene. Täna alustasin kirjandi kirjutamist Goethe tsitaadil, ning see on suht hirmus, kellegi nii tähtsa tsitaadil argumenteerida. Aga eks see tuleb mulle endale kasuks, vahet ei ole, kas ma põrun või mitte.
Võit tuleb üksnes niikuinii.

Spare me your judgements and spare me your dreams
Cause recently mine have been tearing my seams
I sit alone in this winter clarity which clouds my mind
Alone in the wind and the rain you left me
It's getting dark darling, too dark to see
And I'm on my knees, and your faith in shreds, it seems
Corrupted by the simple sniff of riches blown
I know you have felt much more love than you've shown
And I'm on my knees and the water creeps to my chest
But plant your hope with good seeds
Don't cover yourself with thistle and weeds
Rain down, rain down on me
Look over your hills and be still
The sky above us shoots to kill
Rain down, rain down on me
But I will hold on
I will hold on hope
I begged you to hear me, there's more than flesh and bones
Let the dead bury the dead, they will come out in droves
But take the spade from my hands and fill in the holes you've made

Tundeid riivav kriitika lähedaste poolt pole kaastundlik kriitika vaid haavav. Meile jäävad negatiivsed muljed ja emotsioonid sellest konkreetsest inimesest. Igakord seostame teda sellega, et on vaja uuesti end tõestada millegagi, et saaks kaastundlikku ja kriitilist vastukaja. Me karistame teisi ja ennast selletõttu, et olla üksteisest paremad. Me kardame aga võidame. Väsinud ja lahkunud on allaandjad, meie võidame.

Nüüdseks ma lihtsalt teadvustan endale, et elu ongi nii faking ilus ja see toimib. Isegi, kui seal on mõned segavad faktorid, siis ma ei viitsi sellest lasta end häirida. Kõik peab niikuinii kunagi korda saama. Vahet pole, ma suudan ka kergelt kõike elada, mitte ainult raskelt. Juhtugu, mis juhtub, peasi, et ma elus olen ja teised elus on. Pöörake peast ära, mina pööran peast ära, aga inimesed jäävad tegelt ikkagi samaks. Vähemalt suudan mina leida igast inimesest selle vana südamiku, kes ta varem oli. Olgu siis see kasvõi hetkeks. Ma ei viitsi võtta igast inimese lausest kinni. Ma ei viitsi väikestele probleemidele lahendust leida. Ma ei viitsi tõmmelda probleemide ees. Ma ei viitsi viitsida. Sest elu pole neid viitsimisi väärt. Ta on väärt neid viitsimisi, mis tulevad kasuks. Need eelnevad viitsimised, mida ma teha ei viitsinud seda ei tule.Ma viitsin minna eluga edasi. Vot nii ongi kõigile kergem, eelkõige mulle.

Päevi näinud mantli tasku põhjas natuke tubaka puru, jalas 3 kuud kantud kulunud tennised.Teksad, kust on näha mu mullaseid põlvi. Pluus, mille õmblus kaela juurest juba hargneb ning hall pusa, millel pool käist jäi kääridele ette. Taskus 7.20 krooni ja kõnnin kaubabussi peale. Elu on ilus, sest saan vigureid jälle ja pole tarkust, et hakata elu raskeks tegema ja enda psüühikaga teiste ajusi sittuma. Rahu Oliver.

Et sest ma tahan nii väga teada, mis kõik toimub. Kas ma olen nagu kuskilt metroost maha jäänud, mis peaks mind ajaga kaasas viima. Või peaks see metroo mulle mõistuse pähe tooma. Mul on lihtsalt nii raske mõista, mida ma mõtlen või teen. Igal hetkel, absoluutselt kõik asjad, mida ma teen tunduvad iseenesest nii mõttetud ja mitte tegemist väärt. Tundub, nagu kulutaksin aega nii valedele asjadele. Miski nagu sunnib mind käituma nii mitte minulikult. Kõik üldiselt kajastub lihtsalt nii, et häirin iseennast, kõikides oma tegemistes. Kõik detailid ja rääkimised ja KÕIK lihtsalt ei ole mulle meelt mööda enam. Ma lihtsalt tahaks teada, mis kuradi asi see seda tingis, et ma nüüd niiviisi tunnen. See ei loe, et ma näen kedagi, keda ma austan, tema suurimas hiilguses ja tahan kaa nüüd selline olla. Ei, kaugeltki mitte. Võibolla toob see lihtsalt mõned mu vead esile, mis mind aegajalt häirivad, aga tegelikult on lihtsalt see hetke küsimus, millal me ise hakkame endale närvidele käima. Aga lihtsalt oodatust karmim on see, ning kõik muu, mida ma terve enda elu unistanud olen nagu ei toimi enam, ei taha et toimiks . See on kergelt nagu mingisugune teismelise käitumine aga samas ka mitte.
Siin maailmas on nii palju reegleid. Ma kuidagi tunnen end piiride vahele kinni lükatuna, kõik on reeglites kinni ja piiratud. Iga häiriv tegur muudab mind veel rohkem vihasemaks. See lihtsalt tekitab lõppude lõpuks viha kogu maailma vastu. Tegelikult ma ju tean, et need häirivad ja vihastavad tegurid kajastuvad kõik muinus eneses, ning sellepärast tekibki tahtmine midagi muuta, midagi teistsugust. Midagi, mis ei meeldiks kõikidele, või noh, et oleks mul hea end kõrvalt jälgida. Ma tean, et ma saan sellega hakkama, kõikide enda tegemistega. Me kõik oleme tegelikult haigelt multifunktsionaalsed ja isegi kui ei ole siis see on hea, et ma vähemalt mõtlen nii, et oleme. If you got me.

someday, somehow, someway

Ill go nowhere hide go nowhere warm.
Tänaseks olen jõudnud sinna punkti, kus ma ei tea ise ka, mida ma enam tahan. Ma olen väsinud sellest muretsemisest, pingutamisest ilma saavutuste ja tulemusteta. Ma kokkuvõtlikult ei tea, kuidas oma elu edasi elada. Ma arvan, et see on selline pöördepunkt, kus ma vajan mingit motivatsiooni, et oma elu rohkem nautida. Ma tahan mingisugust laviini või tsunaamit oma suhetesse. Sest ma jõudsin täna järeldusele, et ainuke asi, mis meie elu siin maailmas keeruliseks muudab ongi inimeste omavahelised suhted, empaatia võime. See puudutab absoluutselt iga maailma inimesega suhtlemist. Ma ei kujuta ette, seda lihtsalt, et ei saa enam klassifitseerida inimesi lihtsalt headeks ja halbadeks. Headus on pidanud ikkagi alati võitma kurja. Sest vastupidi oleks lihtsalt asi ebaõiglane, mida see kogu maailmaelu ongi. Kõik ülejäänud endast väljaminekud põhinevad ikkagi ka inimsuhetel, kuigi nad ei ole sellega otseselt ise seotud. Lihtsalt suhted mõjutavad nii pikaajaliselt meid.
Mu mõtted veavad lihtsalt mind alt. Võimalik, et ma tean seda põhjust, aga ma ei taha seda endale teadvustada, sest muidu pingutan ja muretsen veel rohkem, ning seda pole kellegile vaja.

Help me go through the night

http://www.youtube.com/user/IamOliver#p/a/f/1/8ssd6ScO638
Jõle heli.See mis on leitud ja kaotud. Noh need mu tunded, nõnda ebastabiilsed. Nagu tahaks olla midagi teistsugust, aga samas võrdsustatud teiste tunnetega. Sest su elu on piinatud, kõik su enda tegemiste pärast. Tehes meelega keelatut. Fmoll ja B on sulle taustaks, kui sa kord sellisesse kaugesse udusse ära kaod. Umbes selline tunne on sul, et sa ei näe midagi aga sulle jõuab iga hetk kohale, et sa lihtsalt kukud kalju servalt end surnuks. Võibolla on see see, mida sa tahad. Mõeldes lihtsalt, kas see on vabandus või lihtsalt lõpp. Lõpp on see tegelikult. Vabandus pole see, mille tagajärjel sa teed inimestele veel rohkem haiget. Kanna seda sitta enda õlul, võta aega ja liigu edasi .
Sa jõuad ilmselgelt kõikideni tagasi.



Õigekirja kiuste kirjutasin sina vormis.

Kui me kunagi veel 3kesi maas lamades tähti vaatame, olgu me kasvõi 30 aastat vana peab kõlama see laul http://www.youtube.com/watch?v=_cch9ckGnOk

Ma arvan, et ma lihtsalt oskan kõike kergelt võtta ja omandada. Tuleb arvestada lihtsalt, millega ja kellega on meil kergem sellest kitsast tunnelist end läbi libistada. Kui valikuid on mitmeid on teema isegi veelgi kergem. Mulle meeldib, et olen suutnud leida endas selle, et ma lihtsalt ei süvene millegisse liialt sügavalt ja oskan sellega elada. Nii on palju kergem, lihtsalt mitte ekselda müsteeriumites vaid vabalt võtta kõike. Tuleb, mis tuleb, ega see tulemata ei jää. Kartma peab selle üle, mis ei tule ja vahel ka selle üle mis läheb. Ülejäänud on tegelikult suhteliselt hetkeliselt vajalikud detailid siin elus, mis illustreerivad ainult meie mõttekäiku ja tekitavadseda nn. " õiget " tunnet. See kuidas piisavalt mitte kõigest kinni haarata sõltub absoluutselt kõikidest nüanssidest, mis meie elus või kindlal eluperioodil asetsevad. Kõik, isegi see muusika mis me kuulame, see raamat mis me loeme või see, kuidas me oma perega suhtleme annab meile lihtsalt sunniviisiliselt mõjutusi, kui voolujooneliselt saame oma eluga kaasa minna. Mõistan, kui jällegi vari liigub kiiremini, kui me ise. Siis tõesti on muud segavad faktorid, kuidas me ei mõista lihtsalt elurütmi ning biiti. Just elu biiti. Oh see on lahe, mõistame oma elu biiti, tunnetame seda ja selle najal liigume siin edasi kõik.
Meie mõtlemine peab olema lihtsalt piisavald easy ja illustreeritud tähtedega, kõik on palju kergem.

OO.

substitute for understanding

Hetkeemotsioonid on ikka täielikult seinast seina. Enamjaolt olen ma nii õnnelik. Selline paras koorem on õlgadel ja lihtsalt ma olen niii rahul eluga, kuhu ma sündinud olen. Ma armastan oma sõpru.I know, one day, we'll reach to there. See kõik on lihtsalt ment to be. 2010