Ill go nowhere hide go nowhere warm.
Tänaseks olen jõudnud sinna punkti, kus ma ei tea ise ka, mida ma enam tahan. Ma olen väsinud sellest muretsemisest, pingutamisest ilma saavutuste ja tulemusteta. Ma kokkuvõtlikult ei tea, kuidas oma elu edasi elada. Ma arvan, et see on selline pöördepunkt, kus ma vajan mingit motivatsiooni, et oma elu rohkem nautida. Ma tahan mingisugust laviini või tsunaamit oma suhetesse. Sest ma jõudsin täna järeldusele, et ainuke asi, mis meie elu siin maailmas keeruliseks muudab ongi inimeste omavahelised suhted, empaatia võime. See puudutab absoluutselt iga maailma inimesega suhtlemist. Ma ei kujuta ette, seda lihtsalt, et ei saa enam klassifitseerida inimesi lihtsalt headeks ja halbadeks. Headus on pidanud ikkagi alati võitma kurja. Sest vastupidi oleks lihtsalt asi ebaõiglane, mida see kogu maailmaelu ongi. Kõik ülejäänud endast väljaminekud põhinevad ikkagi ka inimsuhetel, kuigi nad ei ole sellega otseselt ise seotud. Lihtsalt suhted mõjutavad nii pikaajaliselt meid.
Mu mõtted veavad lihtsalt mind alt. Võimalik, et ma tean seda põhjust, aga ma ei taha seda endale teadvustada, sest muidu pingutan ja muretsen veel rohkem, ning seda pole kellegile vaja.