Maailmas on nii palju erinevaid inimesi ja see teeb mind nii rõõmsaks. Tegelt kurvaks teeb see, et inimesed on pimedad. Tobe on see, kui inimesed ei julge väljendada end reaalsuses. Kui sa ei sa ei suuda kehtestada end päris elus siis see tähendab, et sa ei oska end absoluutselt maksma panna, mis on väga hale. Ning need obvious vihjed igal pool mööda interneti avarusi, mida ma aegajalt loen on ka suht tobe.Tegelikkus on palju ilusam, ning siinkohal muudab meele kurvaks küll see, et arvutid ja tehnika meie eraellu tunginud on. Kellegile otsa vaadata ja tema emotsioone jälgida on nii ilus tegelikult, miks meile muidu need näod anti, ikka selleks, et neile sõnu rääkida ja neilt sõnu kuulata.
Viimasel ajal tunnen end nii vabalt. Võibolla sellepärast, et ma kuulan nii head muusikat ja üle pika aja olen end käsile võtnud, teen ise kaa muusikat ning käin trennis, õpin kooliasju ja kõik oleks just kui ilus. Tegelt ongi, kui mitte millegisse liialt ei süvene. Täna alustasin kirjandi kirjutamist Goethe tsitaadil, ning see on suht hirmus, kellegi nii tähtsa tsitaadil argumenteerida. Aga eks see tuleb mulle endale kasuks, vahet ei ole, kas ma põrun või mitte.
Võit tuleb üksnes niikuinii.

Spare me your judgements and spare me your dreams
Cause recently mine have been tearing my seams
I sit alone in this winter clarity which clouds my mind
Alone in the wind and the rain you left me
It's getting dark darling, too dark to see
And I'm on my knees, and your faith in shreds, it seems
Corrupted by the simple sniff of riches blown
I know you have felt much more love than you've shown
And I'm on my knees and the water creeps to my chest
But plant your hope with good seeds
Don't cover yourself with thistle and weeds
Rain down, rain down on me
Look over your hills and be still
The sky above us shoots to kill
Rain down, rain down on me
But I will hold on
I will hold on hope
I begged you to hear me, there's more than flesh and bones
Let the dead bury the dead, they will come out in droves
But take the spade from my hands and fill in the holes you've made

Tundeid riivav kriitika lähedaste poolt pole kaastundlik kriitika vaid haavav. Meile jäävad negatiivsed muljed ja emotsioonid sellest konkreetsest inimesest. Igakord seostame teda sellega, et on vaja uuesti end tõestada millegagi, et saaks kaastundlikku ja kriitilist vastukaja. Me karistame teisi ja ennast selletõttu, et olla üksteisest paremad. Me kardame aga võidame. Väsinud ja lahkunud on allaandjad, meie võidame.

Nüüdseks ma lihtsalt teadvustan endale, et elu ongi nii faking ilus ja see toimib. Isegi, kui seal on mõned segavad faktorid, siis ma ei viitsi sellest lasta end häirida. Kõik peab niikuinii kunagi korda saama. Vahet pole, ma suudan ka kergelt kõike elada, mitte ainult raskelt. Juhtugu, mis juhtub, peasi, et ma elus olen ja teised elus on. Pöörake peast ära, mina pööran peast ära, aga inimesed jäävad tegelt ikkagi samaks. Vähemalt suudan mina leida igast inimesest selle vana südamiku, kes ta varem oli. Olgu siis see kasvõi hetkeks. Ma ei viitsi võtta igast inimese lausest kinni. Ma ei viitsi väikestele probleemidele lahendust leida. Ma ei viitsi tõmmelda probleemide ees. Ma ei viitsi viitsida. Sest elu pole neid viitsimisi väärt. Ta on väärt neid viitsimisi, mis tulevad kasuks. Need eelnevad viitsimised, mida ma teha ei viitsinud seda ei tule.Ma viitsin minna eluga edasi. Vot nii ongi kõigile kergem, eelkõige mulle.

Päevi näinud mantli tasku põhjas natuke tubaka puru, jalas 3 kuud kantud kulunud tennised.Teksad, kust on näha mu mullaseid põlvi. Pluus, mille õmblus kaela juurest juba hargneb ning hall pusa, millel pool käist jäi kääridele ette. Taskus 7.20 krooni ja kõnnin kaubabussi peale. Elu on ilus, sest saan vigureid jälle ja pole tarkust, et hakata elu raskeks tegema ja enda psüühikaga teiste ajusi sittuma. Rahu Oliver.

Et sest ma tahan nii väga teada, mis kõik toimub. Kas ma olen nagu kuskilt metroost maha jäänud, mis peaks mind ajaga kaasas viima. Või peaks see metroo mulle mõistuse pähe tooma. Mul on lihtsalt nii raske mõista, mida ma mõtlen või teen. Igal hetkel, absoluutselt kõik asjad, mida ma teen tunduvad iseenesest nii mõttetud ja mitte tegemist väärt. Tundub, nagu kulutaksin aega nii valedele asjadele. Miski nagu sunnib mind käituma nii mitte minulikult. Kõik üldiselt kajastub lihtsalt nii, et häirin iseennast, kõikides oma tegemistes. Kõik detailid ja rääkimised ja KÕIK lihtsalt ei ole mulle meelt mööda enam. Ma lihtsalt tahaks teada, mis kuradi asi see seda tingis, et ma nüüd niiviisi tunnen. See ei loe, et ma näen kedagi, keda ma austan, tema suurimas hiilguses ja tahan kaa nüüd selline olla. Ei, kaugeltki mitte. Võibolla toob see lihtsalt mõned mu vead esile, mis mind aegajalt häirivad, aga tegelikult on lihtsalt see hetke küsimus, millal me ise hakkame endale närvidele käima. Aga lihtsalt oodatust karmim on see, ning kõik muu, mida ma terve enda elu unistanud olen nagu ei toimi enam, ei taha et toimiks . See on kergelt nagu mingisugune teismelise käitumine aga samas ka mitte.
Siin maailmas on nii palju reegleid. Ma kuidagi tunnen end piiride vahele kinni lükatuna, kõik on reeglites kinni ja piiratud. Iga häiriv tegur muudab mind veel rohkem vihasemaks. See lihtsalt tekitab lõppude lõpuks viha kogu maailma vastu. Tegelikult ma ju tean, et need häirivad ja vihastavad tegurid kajastuvad kõik muinus eneses, ning sellepärast tekibki tahtmine midagi muuta, midagi teistsugust. Midagi, mis ei meeldiks kõikidele, või noh, et oleks mul hea end kõrvalt jälgida. Ma tean, et ma saan sellega hakkama, kõikide enda tegemistega. Me kõik oleme tegelikult haigelt multifunktsionaalsed ja isegi kui ei ole siis see on hea, et ma vähemalt mõtlen nii, et oleme. If you got me.

someday, somehow, someway