Et sest ma tahan nii väga teada, mis kõik toimub. Kas ma olen nagu kuskilt metroost maha jäänud, mis peaks mind ajaga kaasas viima. Või peaks see metroo mulle mõistuse pähe tooma. Mul on lihtsalt nii raske mõista, mida ma mõtlen või teen. Igal hetkel, absoluutselt kõik asjad, mida ma teen tunduvad iseenesest nii mõttetud ja mitte tegemist väärt. Tundub, nagu kulutaksin aega nii valedele asjadele. Miski nagu sunnib mind käituma nii mitte minulikult. Kõik üldiselt kajastub lihtsalt nii, et häirin iseennast, kõikides oma tegemistes. Kõik detailid ja rääkimised ja KÕIK lihtsalt ei ole mulle meelt mööda enam. Ma lihtsalt tahaks teada, mis kuradi asi see seda tingis, et ma nüüd niiviisi tunnen. See ei loe, et ma näen kedagi, keda ma austan, tema suurimas hiilguses ja tahan kaa nüüd selline olla. Ei, kaugeltki mitte. Võibolla toob see lihtsalt mõned mu vead esile, mis mind aegajalt häirivad, aga tegelikult on lihtsalt see hetke küsimus, millal me ise hakkame endale närvidele käima. Aga lihtsalt oodatust karmim on see, ning kõik muu, mida ma terve enda elu unistanud olen nagu ei toimi enam, ei taha et toimiks . See on kergelt nagu mingisugune teismelise käitumine aga samas ka mitte.
Siin maailmas on nii palju reegleid. Ma kuidagi tunnen end piiride vahele kinni lükatuna, kõik on reeglites kinni ja piiratud. Iga häiriv tegur muudab mind veel rohkem vihasemaks. See lihtsalt tekitab lõppude lõpuks viha kogu maailma vastu. Tegelikult ma ju tean, et need häirivad ja vihastavad tegurid kajastuvad kõik muinus eneses, ning sellepärast tekibki tahtmine midagi muuta, midagi teistsugust. Midagi, mis ei meeldiks kõikidele, või noh, et oleks mul hea end kõrvalt jälgida. Ma tean, et ma saan sellega hakkama, kõikide enda tegemistega. Me kõik oleme tegelikult haigelt multifunktsionaalsed ja isegi kui ei ole siis see on hea, et ma vähemalt mõtlen nii, et oleme. If you got me.