Nüüdseks ma lihtsalt teadvustan endale, et elu ongi nii faking ilus ja see toimib. Isegi, kui seal on mõned segavad faktorid, siis ma ei viitsi sellest lasta end häirida. Kõik peab niikuinii kunagi korda saama. Vahet pole, ma suudan ka kergelt kõike elada, mitte ainult raskelt. Juhtugu, mis juhtub, peasi, et ma elus olen ja teised elus on. Pöörake peast ära, mina pööran peast ära, aga inimesed jäävad tegelt ikkagi samaks. Vähemalt suudan mina leida igast inimesest selle vana südamiku, kes ta varem oli. Olgu siis see kasvõi hetkeks. Ma ei viitsi võtta igast inimese lausest kinni. Ma ei viitsi väikestele probleemidele lahendust leida. Ma ei viitsi tõmmelda probleemide ees. Ma ei viitsi viitsida. Sest elu pole neid viitsimisi väärt. Ta on väärt neid viitsimisi, mis tulevad kasuks. Need eelnevad viitsimised, mida ma teha ei viitsinud seda ei tule.Ma viitsin minna eluga edasi. Vot nii ongi kõigile kergem, eelkõige mulle.