Peaaegu oleks sellest kõigest ilma jäänud

Viimasel ajal olen saanud nii palju kinnitust täiuslikkuse kujunemisele. Ma olen üpriski veendunud, et meie elu saame me ise täiuslikuks mõelda ja mõtteid ka siis tegude taha rakendada. Kõige paremuse poole mõeldes mõjutab meid nii positiivselt, et kaob aeg lihtsalt mõelda millegile negatiivsele. Võibolla kõik need halvad ja vead on lihtsalt ette määratud, et saaks midagi hiljem veel paremini välja kujuneda. Peab lihtsalt oskama enda elu mõelda välja nii, et jätta kõrvale kõik keerulised suhted, mis meid kuidagigi mõjutada saab. Mina näiteks kasutan seda nippi, et ma usaldan inimesi kindlal skaalal mis mulle endale kahjuks ei saa hiljem tulla, et kellegil ei oleks võimalus mind reeta.
Mu ümber on nii palju ilusaid ja terviklikke inimesi. Ma kuidagi tajun seda positiivsust neilt. Kõik kes teavad meid läbinisti teavad, mis teevad meil tuju heaks ja mis mõjub meile täiuslikult. Mul on nii õnnelik elu, sest ma mõtlen nii ja vot ongi. Mu ümber on inimesi, kes on lihtsalt nii usaldusväärsed, ning mul on üpriski suva, kas see maksab mulle kunagi kätte või mitte. Selline usaldamine on lihtsalt väärt neid praeguseid aegu, olgugi mis tulevikus võib ette juhtuda. Tulevik pole ette määratud, või kui siis on, siis olevikku saame me siiski alati muuta. Meil kõigil on vaja lihtsalt enda ellu spontaalsust, positiivsust ja armastust. Ilusaid, tarku, hoolivaid inimesi meie ümber. Nii tulebki see edu ja seda oma kõige laiemas mõistes.

Telling secrets

Ma olen lakkamatult väsinud ja nagu ma oleks tahtnud mingisugust vihjet, et keegi oleks mulle öelnud, et läheb raskeks. Võibolla pole ma enda prioriteedid täielikult paika pannud, aga seda tehes arvestan ma kindlasti enda paegust isiklikku elu, kindlasti mitte varasemat. Ning kui tekib mingi süüdistamine või uute probleemide leidmine, siis pole see lihtsalt enam minu õlul kanda. Minu aeg on oodatud lihtsalt, vähemalt ma arvan nii. Ma oleks lootnud, et keerulistel perioodidel on mul, kelle õlule toetuda, kuid nagu ühed laulusõnad ütlevad, et raskel ajal pole just seda, keda vaja. Eks ma edaspidi teen enda asja, mis mulle lihtsalt kasuks tuleb ja mis mu vajadusi rahuldab. Seda praegused elusuunad kindlasti ei tee.
Ma arvan, et kui ma koliksin praegu üksi ära, jääksid mulle siia ainult mälestused, võibolla ka natuke igatsust, aga praegu oleks just see õige aeg. Mul ei oleks millestki puudust ma arvan. Ma tean, et veel on kõik uksed mu ees valla ja ma lihtsalt ei ole valmis selleks, et mõni uks sulguks.