Keerutades pilvede vahel jõudsin siis jälle kuulata sõprade naermist ja diskuteerimist, kriitikat ja empaatiat. Oli vast aega tegeleda ka enda jälgimisega kuskilt kaugemast kasti nurgakesest, üritades esitada erinevates oludes olevaid karaktereid. Mis kõike me kunagi ikka öelnud, see on kõik see kõige parem. Need parimad asjad,jutustused ja hetked jäävad kunagi kuhugi kaante vahele.Kuhugi kõige rõvedamate ja kulunud kaante vahele. Kõik need parimad repliigid ja need debiilsed aga kõige ilusaimad näod. Need kaaned on selle kõrval lausa praht, neid avades tehakse ajalugu. Seda lahates lahatakse tundeid, mälestusi, kõiki neid noote, neid kõrgeid vererõhku ja seda spetsiaalsust. Spetsiaalne on see sisu, mida meist lahatakse. Spetsiaalne ajalugu on selle nimi.
30 aastasena kuulan juba uusi teooriaid ja tüdinen kiiremini. Üritan kindlasti leida kõike seda väärtuslikku, mis oli kunagi olemas. Elan oma üksikut elu, lähen jõulude ajal kodu uksest õhtul välja, nutan verd ja vaatan tähti. Sest kindlasti on tähed just siis täpselt sama sugused, nagu need on olnud kõik need jõulu õhtud trepi peal vaadates. Läbi härmatunud akna vaatan neid kaugeid küla tulesid. Aknal on just see kindel spetsiifiline lõhn, mis ei ole meeldiv, aga siiski nostalgiline. 30 aastasena vaatan kõige hallimat ilma, kuidas sinililled kasvavad just täpselt sama moodi, nagu nad kasvasid kunagi, nad kasvavad ikka sireli all. Põleva puidu lõhn on, külm päike paistab. Kevad on just see kõige kurvem aeg. Kõige depressiivsem, sest kõik on niivõrd ilus olnud kõik need aastad. Kevadel on just see kõige parem maitse kurgi võileiva ja kollase tee kombinatsioonil.30 aastasena tean, et ma sõidan maal rattaga, päike paistab läbi puude ja päike paistab iga vilja pea peale, tehes selle kõige kuldsemaks. Kuldsemaks ja seda terve põllu, see vaatepilt on lihtsalt kõige ilusam. Selline maa lõhnaga tuul on juustes. Jalad valutavad juba palja jalu rattaga sõitmisest. Õhtuti vaatan punast taevast, mis nagu lõikaks mind, aga mitte valusalt. See lõikab niivõrd ilusasti naeratuse mu näole. Ta tõstab mind jalgupidi õunu sööma. Kõik maailma inimesed peaksid veetma selle päikesega õhtul minuga õunu ja marju süües. 30 aastasena ma tõttan külma päikesega õhtuti välja, paljajalu kruusa teele. Kõik need kivid teevad haiget ja ma varastan üle naabri aia ploome. Ise muhisedes enda üle ja olles rõõmus. Käin ära ka ühe kindla toominga juures. Naljatades mõtlen, kuidas üks puu saab ikka nii palju tähendada, aga vot noh see kõik seal on juhtunud. Üks kaks kolm neli viis kuus seitse. Või palju meid oligi. Alles on jäänud ainult üks hoolija, üks, kes selle kõige üle mõtleb ja üks, kes mõtleb, et seda ei saa mitte kunagi enam juhtuda. Kõik, vot see kõik ongi ilus. Ilus aga kurb. Kunagi mõtlesin, et sellist kombinatsiooni ei ole olemas. Kae nalja, on küll, lausa kurat võtaks . Seda ei saa lihtsalt enam sõnadesse panna, seda kõike.

ransom notes keep falling out your mouth
mid-sweet talk, newspaper word cut outs
speak no feeling no I don't believe you
you don't care a bit,
you don't care a bit

Mis asi see on, mis alateadvuses ütleb meile, kui miski ei õnnestu? Mille poole me tegelikult pürgime? Naljakas isegi, et olen seadnud endale ühe nii suure ja võimsa põhimõtte saada ajakirjanikuks, et kellegile korda minna. Ma tean, et ma ei anna kunagi alla sellel teemal. See ei oleks muidu väärinud seda unistamist. Pikka aega unistamist ja lootmist, et ma lõpetan londonis ülikooli ning töötan puhtalt enda emotsioonide ja teadmistega.
Aga see ei ole ainult ju see. Mul on juba praegu elu. Ma arvan, et mina oskan edasi liikuda, aga ma ei oska edasi liikuda, kui teised seda teha ei oska. Ma ei suuda ja ei oska kannatada teiste pärast. Muidugi ka mul on olnud unistused, aga Aga. Ma ei oskagi kirjeldada, kõikidel meil on erinevad unistused ja samas ka samad. Kõige raskem ongi neid lihtsalt kokku panna nii, et elu oleks ilus ja unistused täidetud kõikide jaoks. AGA ma tean, et see ei ole võimatu. Miski ei ole võimatu, kui me leiame iseenda ja kõik teised koos mälestustega endast.

past is the stupidity

Kõik inimesed mu ümber peavad õnnelikud olema. Niimoodi ütles kunagi mulle üks vanem inimene, kui ma alles laps olin. Ma olen sellest alles nüüd aru saanud. Kõik inimesed meie ümber on õnnelikud ja me oleme ise ka õnnelikud. Me teeme oma õnnelikkusega ka teised õnnelikuks. See oleks nagu mingi vägagi lihtne keemiline reaktsioon, mille tulemus on lihtne, siiras ja ilus. Tegelt kõik nüansid teevad selle kevade ilusaks ma arvan. Kui mu ümber on positiivsus ja inimesed, keda on hea kuulata. Soulmate ja kõik mis on selle lähedal. Kõik saab korda, ma tean seda. Millalgi ikka, ära tuleb kannatada.

Muide, huvitav on jälgida oma tujusi ja nende vaheldumist siin postitustes.

Ilusat ilma,

uuelt, kevadeliselt lehelt alustanud Oliver.

Mu emotsioon on hetkel täielikult kirjeldamatu. Igas olukorras tunnen end kuidagi kohatult. Kõik inimesed, kes mu ümber on on kuidagi kohatud. Naljakas jah, millel ei olegi nagu kohta. Tegelikult ma tunnen, ma tunnen end mõjutatult. Just nimelt kõigest, mis siin maailmas mind ümbritseb. See ekspressiivsus ja just nimelt kohatus. Vajaks nagu mingisugust lubatud pausi. Mingisugust suuremat vabadust. Et saaks rohkem mäletada ja unistada. Tundub küll, nagu oleks mul mingi unistamise ajast puudujääk, aga siiski ma ju tean, tean, et ma jään alati selleks väikeseks poisiks, kellel on suured unistused. Lootustes elan, just nimelt sellistes lootustes, et kunagi juhtub midagi. Ekslevalt tegutsen igas suunas, et kuskilt kinni haarata, kuid see kohatus teeb lihtsalt selle niivõrd raskeks. Nagu ei tunneks ma end mugavalt. Ma ei taha mitte midagi praegu.

Füüsiliselt olen nii väsinud. Oleks üks tegudevaba päev, teeks ära kõik need tegemata teod.
Tekitan ise endale neid katsumusi, et vastupidavamaks muutuda.