Mis asi see on, mis alateadvuses ütleb meile, kui miski ei õnnestu? Mille poole me tegelikult pürgime? Naljakas isegi, et olen seadnud endale ühe nii suure ja võimsa põhimõtte saada ajakirjanikuks, et kellegile korda minna. Ma tean, et ma ei anna kunagi alla sellel teemal. See ei oleks muidu väärinud seda unistamist. Pikka aega unistamist ja lootmist, et ma lõpetan londonis ülikooli ning töötan puhtalt enda emotsioonide ja teadmistega.
Aga see ei ole ainult ju see. Mul on juba praegu elu. Ma arvan, et mina oskan edasi liikuda, aga ma ei oska edasi liikuda, kui teised seda teha ei oska. Ma ei suuda ja ei oska kannatada teiste pärast. Muidugi ka mul on olnud unistused, aga Aga. Ma ei oskagi kirjeldada, kõikidel meil on erinevad unistused ja samas ka samad. Kõige raskem ongi neid lihtsalt kokku panna nii, et elu oleks ilus ja unistused täidetud kõikide jaoks. AGA ma tean, et see ei ole võimatu. Miski ei ole võimatu, kui me leiame iseenda ja kõik teised koos mälestustega endast.