Mu emotsioon on hetkel täielikult kirjeldamatu. Igas olukorras tunnen end kuidagi kohatult. Kõik inimesed, kes mu ümber on on kuidagi kohatud. Naljakas jah, millel ei olegi nagu kohta. Tegelikult ma tunnen, ma tunnen end mõjutatult. Just nimelt kõigest, mis siin maailmas mind ümbritseb. See ekspressiivsus ja just nimelt kohatus. Vajaks nagu mingisugust lubatud pausi. Mingisugust suuremat vabadust. Et saaks rohkem mäletada ja unistada. Tundub küll, nagu oleks mul mingi unistamise ajast puudujääk, aga siiski ma ju tean, tean, et ma jään alati selleks väikeseks poisiks, kellel on suured unistused. Lootustes elan, just nimelt sellistes lootustes, et kunagi juhtub midagi. Ekslevalt tegutsen igas suunas, et kuskilt kinni haarata, kuid see kohatus teeb lihtsalt selle niivõrd raskeks. Nagu ei tunneks ma end mugavalt. Ma ei taha mitte midagi praegu.